Siis ma oleksin öövalvur

Hea kolleeg Elmo Puidet rääkis kord ühe loo:

Tehasesse tuli uus direktor, kes otsustas vallandada kõik kirjaoskamatud töötajad. Nende seas üks öövalvur, kes aastaid oli tehasel pimedal ajal pilku peal hoidnud. Ta oli kirjaoskamatu ja pidi lahkuma.

Esmalt läks ta koju. Mõtles, mida peale hakata. Kuna ta oma vabast ajast nagunii oli puunikerdamisega tegelenud, läks oma töökotta ja hakkas nikerdama. Tema kaupa taheti.
Paari kuu pärast palkas ta endale esimese abilise. Siis teise. Kolmanda. Ajaga kogunes neid abilisi juba nii palju, et igaüks tegeles omas kitsas valdkonnas.

Üks neist abilistest, raamatupidaja, vajas mõnedele dokumentidele allkirja. Ta püüdis ettevõtte juhti pidevalt tabada, kuid allkirja andmiseks oli see alati liiga hõivatud – kord oli tal peale allkirja küsimist tarvis minna kellegagi kohtuma, kord tuli kiiresti tehasesse joosta. Igal korral midagi tuli ette.

Allkirja oli aga vaja. Seetõttu püüdis raamatupidaja tehase juhi kolmenädalase tagaajamise järel oma kabinetis kinni ning soovis allkirja. Ettevõtte asutaja ja juht ei tahtnud seda anda. Puikles, tahtis, et keegi teine selle sinna kirjutaks. Mitte tema. Sest selle jaoks on ju inimesed olemas. Raamatupidaja käis peale. Lõpuks andiski asutaja talle järgi. Ja tegi kolm risti.

„Appi, te olete kirjaoskamatu!” hüüdis raamatupidaja.
„Nii see on,” tunnistas eduka ettevõtte juht mornilt.
„Nii suure ettevõtte juht,” lausus raamatupidaja: „mida te veel siis oleksite suutnud saavutada, kui te kirjaoskaja oleksite.”

„Siis ma oleksin öövalvur,” tunnistas juht.

Mulle see lühike lugu meeldib. Igaühel on omad nõrkused ja tugevused. Kuid seejuures võib nõrkus uues olukorras osutuda hoopis tugevuseks või edasitõukavaks jõuks.

Nii ka ettevõtlusega. Alguses on äriplaan, mis peas tiirutab, kuid mingil põhjusel paberile pole saanud. Las ta saab paberile ja lisandub veel stardirahagi JCIlt ja sponsoreilt.

Edasi öövalvurina?